Failihaldus. Näituste ja trükiste ettevalmistusprotsessis luuakse tekstide toimetamisel ja tõlkimisel ning nende graafilisel kujundamisel suur hulk faile. Et vähendada digiprügi ja paralleeldokumentide teket ning suurte failide edasi-tagasi saatmist, on tööprotsessi käigus failide edastamiseks või ajutiseks hoidmiseks hea kasutada ühiskasutust võimaldavaid (pilve)servereid. Suurte failide saatmiseks saab kasutada ka selleks mõeldud tasuta internetiteenuseid, mis ise teatud aja möödudes saadetud failid automaatselt kustutavad. Kui projekt on valmis, salvestage ainult arhiveeritavad ja lõplikud failid ja kustutage üleliigne (mustandid jms). Digihügieeni hoidmine aitab vähendada andmesidele ja serverite tööshoidmisele kuluvat energiat.

Trükise otstarbekus. Analüüsige iga toodetava infokandja ja trükimaterjali vajadust, otstarvet, järelelu ja ümbertöötlusvõimalusi. Vältige väga lühikese kasutuseaga ja ühe funktsiooniga trükiste tootmist: nt ühekordse ürituse reklaamflaier jmt kiiresti aeguva sisuga materjal. Regulaarselt toimuvate ürituste puhul võiks teha kuupäevadeta flaieri, mida saab kasutada mitu hooaega. Lühikese kasutuseaga infotrükiste puhul tuleks kindlasti läbi mõelda vajalik trükiste tiraaž. Kui see ei ole teada, võib näiteks flaiereid või lihtsamaid voldikuid lasta trükkida digitrüki meetodil vastavalt vajadusele väiksemate koguste kaupa.

Lühikese kasutuseaga trükise taaskasutus. Ideaaljuhul võiks igal tiražeeritud trükisel olla info-, praktiline ja/või disainiväärtus ka näitusest eraldi; mõelge läbi, kuidas seda levitada ja kasutada pärast näituse lõppu. Otsige viise, et vältida trükiste seismajäämist ja prügikasti rändamist – näiteks võiks neid taaskasutada haridustegevuses (uue kasutusotstarbega objektide meisterdamiseks) jmt.

Trükised kohapeal kasutamiseks. Pakkuge külastajale võimalust trükise ostmise või kaasavõtmise asemel lugeda seda kohapeal (luues selleks näitusesaali istumisala) või laenutada raamatukogust. Paigutage näiteks näitusesaali väljapääsu juurde kogumiskast, et külastaja saaks kohapeal kasutatava trükise (nt infovoldik, näituse saalivihik või saaliplaan) külastuse järel mugavalt tagastada.

Trükimeetodi valimine – kas digi- või ofsettrükk? Üldine reegel on see, et väiksemate tiraažide puhul on säästlikum kasutada digi- ja suuremate puhul ofsettrükki. Alati saab trükikojaga enne tellimust konsulteerida, kumb trükimeetod on trükisele sobivam ja säästlikum. See sõltub nii trükise mõõtmetest ja tiraažist kui ka valitud paberist. Trükipaberid on erineva poognamõõduga ning trükikojad saavad hõlpsasti välja arvestada, kuidas paberipoognat maksimaalselt ära kasutada, et tekiks võimalikult vähe jääkpaberit, mis rändab hiljem enamasti prügikasti. Võtke trükikojaga varakult ühendust, et uurida optimaalseima materjalikasutuse kohta ja tehke koos mõistlik ajakava. Väikeste trükikoguste puhul võite kaaluda, kas oleks otstarbekas kasutada alternatiivseid trükimeetodeid, nagu siiditrükk, risoprint, koopiamasin, kõrg- või sügavtrükk. Väga hea pildikvaliteedi ja erivärvide saamiseks võib uurida indigoprinterite kohta. Eestis on ka ettevõtteid, kes trükivad raamatuid kasvõi ühekaupa ning aitavad väiketiraaži köitmisega. Igal juhul vältige väga väikese tiraaži trükkimist ofsettrükiga: arvestage, et trükkimise alustamiseks kulub alati 50–200 sissevõtupoognat, mis lähevad otse paberiprügisse. Mõelge, kuidas neid jääkpoognaid saaks ära kasutada (need saab paluda trükikojal tellimusega kaasa panna).

Trükikoja valik. Eelistage võimalusel mõnd kohalikku keskkonnateadlikku trükikoda. Veenduge, et see pakub soovitud teenust: trükikojad on enamasti rohkem või vähem spetsialiseerunud teatud tüüpi trükistele või trükimeetoditele, mida on kirjeldatud ka nende kodulehel. Sobiva profiiliga trükikoja valimine on kestlikkuse seisukohast oluline, sest trükikojale on neile tavapärase tehnoloogilise lahenduse pakkumine alati optimaalsem kui erilahenduste loomine. Nii sertifitseeritud kui ka sertifitseerimata vastutustundlikke trükikodasid leidub tänapäeval küllaga nii Eestis kui ka mujal maailmas. Keskkonnateadlikkuse ja/või vastavate sertifikaatide olemasolu kohta võib trükikojast alati ka küsida, kui nende kodulehel selle kohta teavet ei ole. Kui trükikoda omab keskkonnasertifikaati (nt säästliku metsamajandamise ehk FSC sertifikaati või mõnda ökomärgist), tuleb trükist tellides kindlasti märkida, et soovitakse töö tegemist vastavalt sertifikaadi nõuetele.

Trükivärvid ja trükise järeltöötlus. Kujunduses tuleks vältida raskmetalle sisaldavaid erksaid erivärve (nt Pantone roheline). Ka värvikasutuse kohta saab täpsemalt uurida trükikojast, kus on olemas nende kasutatavate trükivärvide (ja ka muude materjalide) tehnilised infolehed, mis sisaldavad andmeid kasutatud materjalide koostise ja ohutuse kohta ning ka muud keskkonnateavet. Erivärvid tähendavad trükikojale ka lisatööd ja puhastusmaterjalide kulu. Hea oleks vältida trükise järeltöötluses lakke ja lamineerimist, et paberit saaks ümber töödelda ja/või komposteerida, või kasutada neid tõesti vaid vajadusel (nt raamatute kasutusea pikendamiseks – laminaat kaitseb raamatu kaant lagunemise ja määrdumise eest).

Trükise mõõtmed ja optimaalne paberikasutus. Valige trükise kujundamisel võimalusel alati standardformaat rahvusvaheliselt kasutatava ISO 216 süsteemi A, B või C suuruste hulgast (nt A4, A5, B5 jne), sest need jaotuvad enamasti ka optimaalsemalt trükipaberi poognale, nii et paberi ülejääki tekib vähe. Kui trükis tehakse eriformaadis, arutage kindlasti trükikojaga, kuidas saaks poognatele jäävat tühja pinda vähendada (reguleerides näiteks trükise lehekülgede arvu või kogutiraaži) või kasutada jääkpaberit otstarbeka väiketrükise jaoks (järjehoidja, visiitkaart, dokumendipõhi vms). Paberikasutust aitab optimeerida ka trükise kaalu vähendamine: kui valida veidi õhem sisupaber ja kaanematerjal, tuleb trükise transport ja logistika odavam. Paberimargi valimisel kontrollige kindlasti selle keskkonnasertifikaate. Paberite tehnilise info ja sertifikaatide loetelu leiab trükipaberite maaletoojate kodulehtedelt või saab küsida täpsemat teavet trükikojast.

Saaligraafika tehnoloogilised lahendused. Võimalusel eelistage naturaalseid ja ümbertöödeldavaid materjale ka nende infokandjate puhul, mida ei tiražeerita (seinatekst, etiketid, saalis kasutamiseks mõeldud trükis). Otsige alternatiive vinüülkleebistele, kapaplaatidele ja muudele plasti ja liimi sisaldavatele materjalidele. Käepärane vahend on paber: näiteks digitrükikojast saab tellida kuni 1,5 m laiust rullpaberil trükki. Võimalusel kasutage juba olemasolevaid materjale: jääkpaberi, tekstiili, kulunud puitplaadi vms peale saab trükkida UV-printeriga või siidtrükis. Uurige, millised kohalikud trükikojad neid teenuseid pakuvad. Mõlema meetodiga saab printida ka heledama tindiga tumedamale taustale. Põneva valikuna võib näituse kujunduses rakendada suuremõõduliste pealkirjade jaoks käsikalligraafiat, sildimaali ja šabloonmaali, kui need on kontseptuaalselt sobivad ja ka ressursside mõttes mõistlikud ja läbimõeldud. Näituse graafiline disain võib samuti avada võimalusi kogukonna kaasamiseks, tuttavate käsitööliste toetamiseks ja sotsiaalse panuse suurendamiseks.

Või hoopis digilahendus? Mõnikord on mõistlik asendada trükimaterjalid digilahendusega (QR-kood, multifunktsionaalne videoekraan), ent tuleb meeles pidada, et kõige olulisem info peaks olema hõlpsalt ja selgelt kättesaadav ka ilma digivahenditeta. Kuigi paljudel on nutitelefon taskus, on siiski terve hulk inimesi, kelle jaoks võib selline info „digimüüri“ taha jääda.