Läbimõeldud kujundusega saab näituse keskkonnamõju omajagu vähendada. Kestlik kujundus arvestab samas ruumis toimunud eelneva ja võimalusel ka järgneva näitusega, kasutades maksimaalselt ära olemasolevat ruumi (ruumiplaan, vaheseinte asukohad, värvid) ja eksponeerimisinventari (postamendid, vitriinid, vaibad, kardinad jms). Ka uusi või erilahendusi luues võiks juba kujundusprotsessi alguses läbi mõelda, kas loodud objektid saab pärast näitust koost lahti võtta ja materjale taaskasutada?

Mida lühemat aega näitus avatuks jääb, seda säästlikumaid lahendusi tuleks planeerida. Kuigi igal tegevusel on oma keskkonnamõju, jaotub pikema elukaarega näituse keskkonnamõju pikema aja peale.

Näituse narratiiv, millest sõltub museaalide paiknemine ruumis, võiks sündida kujundaja ja kuraatori koostöös ning lähtuda olemasolevast ruumist (et oleks vähem ümberehitamist), eksponeerimistingimustest ja tehnilistest võimalustest (nt loomulik valgus, ventilatsioon, temperatuuri ja niiskustaseme hoidmine). Nõudlikumaid esemeid võiks eksponeerida sobivate säilitustingimustega kliimavitriinis, samas kui ülejäänud ruum võib olla säästlikuma kliimarežiimiga.

Kestlik näitusekujundus lähtub ökodisaini põhimõtetest ja nn „viie r-i“ loogikast (ingl refuse – loobu, reduce – vähenda, reuse – taaskasuta, repurpose – anna uus elu, recycle – sorteeri). Kujunduskontseptsioon võiks maksimaalselt ära kasutada olemasolevaid (jääk)materjale, sh prusse ja plaate.

Erilahenduste asemel on alati säästlikum kasutada moodulsüsteeme ja standardsuuruseid. Paljudes näituseasutustes on kasutuses ajutiste vaheseinte metallmoodulraamid, mis vaatamata tihti vahetuvatele ruumilahendustele kestavad aastakümneid. Ajutiste vaheseinte suurus võiks lähtuda seinaplaadi standardmõõtudest (näiteks vineer-, puitlaast- või MDF-plaadid on tavaliselt suuruses u 1,2 × 2,4 m). Nii saab vähendada jääki ja tööjõukulu.