Kutsuge näituse planeerimise alguses kokku kogu näituse meeskond: kuraator, kujundaja, graafiline disainer, koordinaator, konservaator, koguhoidja, näituse ehitaja, publikutöö juht jt, et tuvastada näituse suurima keskkonnajäljega tegevused. Arutage koos, millistes etappides ja kuidas oleks kõige tõhusam keskkonnamõju vähendada.

Mõelge läbi, kuidas meeskonda kaasata ja motiveerida. Erinevate vaatepunktidega arvestamine ja arutelu on väga oluline, sest rohepööre eeldab suuresti inimeste hoiakute ja väärtuste muutmist.

Varuge aega. Kui soovite oma tööprotsesse ümber kujundada, tuleb selleks juba alguses rohkem aega kavandada. Kestlikud lahendused ja töövõtted võivad olla tavapärasest ajamahukamad, rääkimata inimeste väärtusruumi muutmisest. Aeglasem tempo ei pruugi kõigile näituseasutustele sobida, kuid näituste pikem eksponeerimine ja nende koguarvu vähendamine võib muuseumi keskkonnamõju oluliselt leevendada. Sama kehtib ka näituse suuruse ja eksponaatide tiheduse kohta: väiksem näitus võib olla sama sisukas kui mõni suurem. Iga lisaruum ja -eksponaat tähendab lisakoormust nii eelarvele kui ka keskkonnale.

Kestlikult tehtud näitus ei pea tingimata sisult keskkonnateemadega tegelema, kuid publiku keskkonnateadlikkuse tõstmine suurendab oluliselt näituse positiivset keskkonnamõju.

Näituse puhul kehtib sama põhimõte mis tarbeesemete puhul: mida lühem eluiga sel on, seda säästvamaid lahendusi tuleks kasutada.

Mõõtke oma näituse süsinikujalajälge. See nõuab küll lisapingutust andmete kogumisel, kuid aitab teadvustada, millistes tegevusvaldkondades saab kliimamõju kõige tõhusamalt leevendada. See aitab seada konkreetseid eesmärke, aga ka hinnata oma kliimaeesmärkide tulemuslikkust.